The All-American Rejects, More Along, 2005 ****

All-American Rejects mängib college-rokki. Eesti keelde tõlgituna – murdeealistele suunatud lüürilist kitarripoppi. Just sellist musa, mida te igas noortele suunatud ameerika filmis kuulete. Need on need lood, mis teile pärast Seksretke või American Pie äravaatamist veerand tunniks pähe kummitama jäävad. Aga AAR ajab oma rida ausalt ja pühendunult ning üldsegi mitte halvasti. Kui koostada selle aasta rokimaailma albumite edetabelit, siis pole More Alongil esikümnesse ilmselt asja, kuid oma liivakasti piires püstitavad nad silmapaistvaid liivalosse. Kellele collge-rock passib, siis on More Along just see plaat, mis nüüd soetada tuleb.

Status Quo, The Party Ain’t Over Yet, 2005 ***

Vanameistrite puhul paneb imestama peamiselt kaks asja – esiteks see, kuidas on suudetud oma neljakümnendal tegevusaastal kokku panna täiesti arvestatav rock’n rolli album. Ja teiseks see, kuidas on ühel ja samal pundil võimalik luua niivõrd palju kolmeduuri lugusid – tõelised Kolmeduuri Kuningad. Ilmselt on põhjus selles, et nad on ise olnud selle muusikavoolu stiili-kujundajateks ja kõik, mis nende kitarridest ja kõridest tuleb, ei saa lihtsalt vale olla. Tuleb nõustuda – pidu pole veel tõesti läbi ja bänd suudab nimevääriliselt juba pisut vananeval ja mädaneval rock’n rolli troonil püsida.

Stealth, Music From The Motion Picture, 2005 *****

Stealth’i produtsendid on suutnud oma mängufilmile koostada üllatavalt hea muusikakonservi. Liialt tihti kõlab filmimuusika ilma kõrval jooksva pildireata mannetult. Siin on aga tegemist meeldiva erandiga, mille vaieldamatuteks pärliteks on Incubuse, David Bowie, Kasabiani ja The Fray lood. Mõnus tantsuline pop-rocki kogumik, mis teenib maksimumpunktid maitsekate valikute eest. Mine või filmi vaatama.

Dire Straits, Brothers In Arms (20th annyversary edition), 2005 ***

Kakskümmend aastat vana albumi uuesti väljaandmiseks peab hea argument olema. Dire Straits ja nende plaadikompanii arvasid, et ümmarguse aastanumbri täitumine kümneid miljoneid koopiaid müünud originaalplaadi ilmumisest on selleks piisav põhjus. Kõlab kui raha eimillegi eest. Surematu hitt Money For Nothing aitaski sellesinase plaadi läbimüügile kaks kümnendit tagasi kõvasti kaasa. Kas ka nüüd? Aga tegelikult on tore kui klassikutelt aeg ajalt tolm maha pühitakse, uute kvaliteedistandardite järgi läikima lüüakse ja jälle müüki paisatakse.

Canned Heat, The Very Best Of, 2005 ***

Lillelaste rock’n blues sõbralikkuse ja heasüdamlikkuse tipptasemel. Suu kisub muigele kuulates neid 1967-1972 aastal lindistatud lugusid, millest kolm on kontsertsalvestised. Mitte ilmaasjata ei kutsuta neid Woodstocki bändiks, kus nad tegelikult ka ühed peaesinejad olid. Muusikat kuulates kerkivadki silme ette kirevalt riietatud, pikajuukselised ja mudased festivalikülalised, kes naerusuiselt muusika taktis tammuvad. Hea kogus bluesi, rocki ja boogiet ajast, mil muru oli rohelisem ja taevas oli sinisem.

Lambretta, The Fight, 2005 ***

Millegipärast tahaks Lambretta stiili nimetada barbie-rockiks. Võibolla sellepärast, et lauljatar on kena blondiin, tal on kuidagi beibilik hääl ja tegemist on põhivoolu esindava rokkalbumiga, mis peaks sobima pea iga raadiojaama eetrisse nagu barbie-nukk peaks sobima iga lapse mängutuppa (?). Ärge mõistke mind valesti – siin plaadil on piisavalt kärtsu ja mürtsu. Ainuüksi esiksingel “Chemical” annab sellele kauamängivale eluõiguse. Ja selliseid kõrvupaitavaid pop-rokilugusid on siin mõni veel.

Nihilistikrypt, Required Sacrifices, 2005 **

Ignorabimuse riismetest kokkuklopsitud uus Eesti death-metal bänd Nihilistikrypt levitab oma esimest demo – ansambli tutvustusplaati. Mis puudutab plaadi väljanägemist, võiks täitsa vabalt tegemist olla debüütalbumiga. Kui aga kuulatada sisu, siis on see tõepoolest demolindistus. Surmametallist sulatatud masinavärk kõlab veel toorelt ja ebaühtlaselt ning vajab rohkelt õlitamist. On siis süüdi kehv stuudiotöö, trummari nõrk käekiri, solisti liialt üheülbaline möirgamine, aga igal juhul on ainsad usutavad heliread siin plaadil soolokitarristide kirjutatud. Kuid julge algus on pool võitu.

The Wallflowers, Rebel Sweetheart, 2005 ****

Enne kui midagi plaadi kohta öelda, mainime ära, et The Wallflowersi juhtpersoon on legendaarse Bob Dylani poeg Jakob. Mis sest, et Jacob-poisile selle fakti meenutamine tema bändist rääkides põrmugi ei meeldi. Ärgu põdegu! Aga muusikast... Mingeid otseseid paralleele ei maksa isa ja poja loomingus tõmmata. Jakob on valinud rohkem popilikuma tee ja hästi valitud bändiliikmed aitavad tema looideid nauditavalt teostada. Ja teiseks – Jakobi vokaal kõlab paremini, kui Bobi oma. Ehkki needki on võrreldamatud asjad – mõlemad sobivad tegelikult just oma loodud tausta. Igal juhul on selle plaadi märksõnadeks hea muusika ja perfektne teostus, sobides pehmema pop-rocki austajatele. Kui siia lisada, et plaati aitas teostada Bruce Springsteeni ja Pearl Jami kunagine produtsent Brendan O’Brien, siis peaks aimu saama, millises muusikastiilivoolus The Wallflowers tüürib.

Life Of Agony, Broken Valley, 2005 ***

Et USA-st massiliselt pealetungiva kitarriroki voolust silma paista, peab bändil omajagu omapära olema. 1999. aastal kord juba laiali läinud ja nüüd taas ühinenud Life Of Agony’il on see “miski” täiesti olemas. Eelkõige mainiks laulja häält. Enne laiali minekut kolm albumilt ilmutanud ja nüüd uuelt “Broken Vally” plaadilt leiab nii mõnegi kuulamisväärse loo, millest paar isegi kummitama jäävad. Mehed ise ütlevad, et nende vahel valitseb energia, mida on võimatu mõnes teises koosseisus korrata. Loodame, et selle sünergia tulemusena sünnib veelgi tugevam plaat järgmisel aastal. Potentsiaali on.

Peer Günt, No Piercing, No Tattoo, 2005 ***

Omal ajal ka Eestit külastanud Peer Günt koosneb Soome legendaarsetest rokipeerudest. Plaat kannab küll aastanumbrit 2005, kuid sellelt kostev muusika on oma juurtega kaugel minevikus segades endas kuldaja rokki ja bluesi. Nagu Peer Günti Ruisrocki kontserdilt näha võis, ei võta kolm meest oma muusikat liialt tõsiselt – meestel oli esinedes pidevalt väike muie näol. Oma olekult meenutasid nad nii natukene ZZ Topi habemikke. Paras bänd pubisse õlle ja kanakoibade nosimise kõrvale helitausta tegema. Ja kui piisavalt kesvamärjukest sisse kallatud, siis kärab ka väikeseks polkaks.

Tommy Iommi and Glenn Hughes, Fused, 2005 ***

Plaadi taga on kaks vananevat hard-rocki legendi – Black Sabbath’i kitarrist Tommy Iommi ja kunagine Deep Purple’i basskitarrist Glenn Hughes, kes siin plaadil ka laulja rolli täidab. Kui nende bändide nimed ja muusika tuttavad on, siis peaks enam-vähem aimama, millist muusikastiili see plaat esindab. Iommi teeb ikka veel vana head Black Sabbathit – tema kitarrikäigud ja -helid on võimsad ja usutavad. Hughesi vokaalgi pole paha, aga midagi jääb ikkagi puudu, et see veidi vanamoeline plaat lemmikute hulka lugeda.

Finch, Say Hello To Sunshine, 2005 *

Finch on elav näide sellest, et kolme aastaga ei pruugi midagi muutuda – nende selleaastane alternatiivset rokki nagu täispumbatud album on sama maitsetu ja mõru kui nende 2002. aastalgi ilmunud kauamängiv. Mehed higistavad küll täiest jõust, karjuvad häälepaelad veriseks, lõhuvad lademetes kitarrikeeli, taovad trummikilesid auklikuks, aga see kõik on mõttetu – plaadile ei suudeta tekitada isegi ühte keskmisest rokimürast esile kerkivat pala. Hea plaat… ärakinkimiseks.

Megadeth, Gratest Hits 2005, ****

Ah et selliselt oleks siis Metallica kõlanud, kui Dave Mustaine poleks nii palju joonud ja laamendanud ning Metallica ülejäänud liikmed poleks talle selle eest sulge sappa pannud. Aga näe, jõi ja laamendas ja visati välja. Siis tegi ta oma bändi – Megadeth. Edasine on juba legend, nagu öeldakse. Megadeth pole kunagi nii kuulsaks saanud kui Metallica, kuid õigete speed-metal’i austajate hulgas on ta alati vaata et kõvemgi nimi olnud kui “kommertsilik” Metallica. Ja siin on tagasivaade Megadethi loomingule läbi aegade. Lood, mille valisid kogumikule välja kümned tuhanded andunud fännid. Nostalgiline.

Transplants, Haunted Cities, 2005 ****

Vau! Mis see siis veel on? Punk-rokk segatud trance’i ja soul’iga, ilmestatud räppi ning hip-hop’iga? See on midagi uut. Tantsumuusikale omased võtted helitausta loomisel, kuid pungilik suhtumine. Kolm selli Californiast on koos sõpradega hakkama saanud uskumatu kompotiga. Pole siis ime, miks trummar Travis Barker eelistas Transplantsiga kontserte anda selle asemel, et Blink 182-ga nende viimase albumi salvestamise ajal stuudios istuda. Transplandi loomise idee taga on hard-core punkbändi Rancid liider Tim Armstrong. See kõik kõlab uskumatult. Ja Transplantsi teine plaat on tõepoolest nagu kompott, käärinud selline, mis paneb mõne nina krimpsutama ja viib teisel keele alla. Proovige!

Van Morrison, Magic Time, 2005 ****

Belfastist pärit laulja ja kitarrist Van Morrison andis enda 60-ndaks (!) juubeliks välja oma 36-nda (!) plaadi. Isegi keset stressirohket päeva meelirahustavalt mõjuval plaadil on meisterlikult segatud jazz ja blues. Täpselt nii nagu vanameistrile kohane – ei mingeid katsetusi ega eksperimente, vaid tasa ja targu. Üllatusteta kulgev plaat, mis sobib neile, kellele blues ja jazz hingelähedased on.

Ocean Colour Scene, a hyperactive workout for the flying squad, 2005 ***

Šotimaalt pärit trio Ocean Colour Scene on valmis saanud rammusa pop-rockiliku albumiga, mis on küll veidi liialt tõsine ja melanhoolne, et kujuneda suviste edetabelite vallutajaks. Kuid sumeda lõkkeõhtu helitaustaks sobib OCS suurepäraselt – loob just õige meeleolu. Salvestamisel kasutati rohkelt keelpille, mis annavad lugudele sobiliku mõõdu ja sügavuse. Hea, rahulik, leidlik ja kuulamist vääriv kraam. Samas ehk pisut liiga õrn ja tundeline. Aga vahest just seda vaja ongi.

Joe Perry, 2005 *

Tegemist on Aerosmithi kitarripiinaja Joe Perry sooloplaadiga, millel on ta ise sissemänginud praktiliselt kõik pillid peale trummide. Ajalugu tunneb küllalt kitarriste, kel ka häid vokaalandeid on (või vastupidi) – Mark Knopfler, Lenny Kravitz, BB King, Jimmy Hendrix jne. Perry nende hulka kahjuks ei kuulu. Tal pea polegi lauluhäält, kaasakiskuvate viiside loomisoskusest rääkimata. Mees loeks nagu teksti muusika saatel. Helitausta on uputatud sadu kitarriridu, kuid needki ei suuda seda haledat egotrippi päästa. Ainsana suutis mingitki erutust tekitada instrumentaallugu (!) Twilight. Iga sepp jäägu ikka oma liistude juurde.

Crosby Stills & Nach, Greatest Hits, 2005 **

Ehkki see plaat kannab aastanumbrit 2005, on kõik plaadil kõlavad lood pärit aastatest 1969-1980. Nostalgiline pilguheit minevikku, aega, mil muusika oli veel meloodiline ja kaunis, kui ilus mees oli kindlasti pikkade juustega ja habemega või äärmisel juhul vuntsidega, aega, kus laulusõnadel oli veel sisu. Mitmehäälne laul, 12-keelne naturaalkitarr, blues’ilikud süntesaatori- ja kitarrisoolod – need märksõnad iseloomustavad seda kaunist kuid veidi flegmaatilist kogumikplaati. Muideks, nüüdseks juba väärikas eas trio Crosby Stills & Nash astub juuni keskel üles ka Helsingis ja Stockholmis. Kel huvi, sel jalad.

Mudvayne, Lost and Found, 2005 ***

Mudvayne on hakkama saanud korralikult rokkiva plaadiga, mis esindab praegust Ameerika raskeroki peavoolu trügides samase nišši, kus juba laamendab näiteks Papa Roach. Neljaliikmeline Mudvayne on tegutsenud kolm aastat. Nende selleaastane album on täis energilist rokk-müdinat ja solisti kähisev-karjuvat häält, mis vahest ka mõne viisijupi kuuldavale laseb. Kahjuks põeb Mudvayne niinimetatud ühe-kitarristi-sündroomi – bändi ainukese soolokitarristi stiil ja lähenemine väsitab plaadi lõpuks ära ning vajaks helipildi rikastamiseks hädasti teist käekirja sinna juurde. Ehk kunagi tulevikus?

Elektra, The Album (Soundtrack), 2005 ***

Tegemist siis Elektra nimelise filmi kogumikplaadiga, kust leiab filmis kõlanud muusikapalad. Tuntumatest nimedest astuvad üles Evanescence, The Donnas, Jet ja Alter Bridge. Selline keskpärane kitarriroki ühepajatoit. Võibolla peale filmi äravaatamist mõjuvad lood sügavamalt. Sellistelt kogumike võlu on tihtipeale see, et plaadilt võib leida veel vähetuntud pärleid. Ka sellel plaadil peitub mõni. Iseasi kas keegi selle mõne pärli pärast raatsib endale tervet plaati osta.

Deadwing, Porcupine Tree, 2005 **

Postmodernset progerokki mängiva Deadwingi album meenutab töötavat tehast – lood kõlavad masinlikult ja ühetaoliselt. Ühtegi neist ei oska ei esile tuua ega maha laita. Kohati nagu lubaks midagi, aga ükski muusikute käik ei suuda lõppkokkuvõttes üllatada. Vastuoluline. Tubli keskmik. Järjekordne tõestus sellest, et pillimänguoskusest üksi ei piisa. Tehasetöö on ju ka üksluine ja monotoone, kui just keegi mõne masina vahele ei jää. Selle plaadi peal ei jää.

Lifehouse, 2005 *

Lifehouse’i tänavu ilmunud plaat on üks jõuetumaid ja igavamaid soft-pop-rock albumeid, mis iial plaadimüügi lette koormanud. Kõik lood on kui ühe vitsaga löödud – ei mingit vaheldust. Triole oleks kui uneliiva silma puistatud ja kästud muusikat teha. Ja nii need mehed uimerdavadki 13 lugu jutti – laulja soigub hädise häälega mikrofoni ja “kammib” oma kitarri. Aga eks kellelgi on ka sellist muusikat vaja – on ju nii hommikusi ülesraputajaid kui õhtuseid unnesuigutajaid. Lifehouse sobib selleks viimaseks.

Billy Idol, Devil’s Playground, 2005 ***

Kas te teadsite, et rokilegend Billy Idol on ikka veel elus, et ta kõhulihased on seksikalt trimmis, et ta pead kaunistab seesama blond sasijuus, mis kunagi, ja ta sai just valmis oma uue albumiga? Üllatav, kas pole. Ja see pole mingi ballaadide kogumik, vaid sajaprotsendiline ja puhtakujuline kitarrirokk. Tänavu novembris oma 50-ndat sünnipäeva (!!!) tähistav Idol on oma stiilile kindlaks jäänud. Rokiikoon vananeb, kuid ei muutu karvagi võrra. Okei, me ei leia siit plaadilt ekvivalente sellistele hittidele nagu Rebel Yell, Sweet Sixteen või White Wedding, aga on ikkagi kuradima lahe, et see plaat olemas on.

My Chemical Romance, Three Cheers For Sweet Romance, 2004 ****

My Chemical Romance’i plaat valmistas meeldiva üllatuse. Nende esiksingli “I’m Not Okey (I Promise)” põhjal ei julgenud sellelt albumilt midagi erilist loota. Hirm oli alusetu. Tegelikult pakuvad New Jersey viis vihast noormeest oma teisel albumil huvitavat lüürilist punkrokki. Leidlikud kitarristid ei hoia oma viisijuppide loomise andeid ja oskusi kitarriblokke kasutada vaka all. Õnneks on ka laulja vaheldusrikas ja kasutab lisaks tänapäeval levinud röökivale laulustiilile ka meloodilisemaid võtteid. Tulemuseks on nüansirohke punk-rokk, mis oma energilisusega flegmaatilisusele kalduvaid noorkuulajaid just õigest kohast torkab.

The Goo Goo Dolls, Live in Buffalo, 2004 ***

Kaante vahelt leiab kaks plaati Goo Goo Dolls’i eelmisel aastal Buffalos toimunud kontserdiga, millest üks on CD ja teine DVD formaadis. Buffalo linnavalitsuse kõrghoone ees toimunud kontserdi meeleolule annab kindlasti oma osa esinemise viimasel kolmandikul puhkenud paduvihm, mis nii bändi kui publiku hetkega läbimärjaks kastis. Vihmast sai ka plaadikujunduse läbiv element. Lisaks hästikõlavale kontsertsalvestusele palju muud videomaterjali esinemisele eelnenud nädalast – intervjuud, fotosessioonid, proovid jms. Plaat on kena kingitus kaasaegse pop-rocki ühe edukaima ja tuntuima bändi austajatele.

Miks?

siin hakkame opereerime erinevaid kultuurilisi ja mittekultuurilisi sündmusi.