Lambretta, The Fight, 2005 ***

Millegipärast tahaks Lambretta stiili nimetada barbie-rockiks. Võibolla sellepärast, et lauljatar on kena blondiin, tal on kuidagi beibilik hääl ja tegemist on põhivoolu esindava rokkalbumiga, mis peaks sobima pea iga raadiojaama eetrisse nagu barbie-nukk peaks sobima iga lapse mängutuppa (?). Ärge mõistke mind valesti – siin plaadil on piisavalt kärtsu ja mürtsu. Ainuüksi esiksingel “Chemical” annab sellele kauamängivale eluõiguse. Ja selliseid kõrvupaitavaid pop-rokilugusid on siin mõni veel.